Rajamine · Kivisilla artiklid

Aiateed, platsid ja sillutis: kuidas valida ja rajada

Teede ülesanne aias on äärmiselt oluline, on nad ju omamoodi aia selgroog. Teed jagavad aiaruumi, suunavad aiasolijat, nad viivad ja toovad.

Ülle Grišakov ja Kadri Grišakov · OÜ Kivisilla

Hästi projekteeritud teed rajataksegi sinna, kus neid kõige rohkem on vaja, et aiaruumi funktsionaalselt kasutada. Trepiastmed seovad teid erinevate tasapindade vahel.

Korralik tee-ehitus on vajalik praktilisest seisukohast: et õues oleks ohutu astuda, jalad ei saaks märjaks ega poriseks, ja et tuppa toodaks võimalikult vähe õuemustust. Sama tähtis on ka teede esteetiline pool, sest teed on silmatorkav aiakujunduslik element.

Enne ja nüüd

Olemuslikult ei ole teede otstarve aja jooksul muutunud. Samuti pole kuigivõrd muutunud teede ehituslik konstruktsioon. Vähe on tänapäeval aedu, kus teed poleks välja ehitatud esmajärjekorras, koos maja ehitusega.

Mis aga on siis tänapäeva aiateedes teisiti kui sada või isegi ainult mõnikümmend aastat tagasi? Esimese suurema muutusena tuleb esile teede materjal. Kuigi looduskive, keraamikat ja puitu on teekattematerjalina kasutatud aastatuhandeid, on nende kasutus aedades ajaga muutunud.

Kui näiteks sadakond aastat tagasi olid aedades tavalised liivatatud pinnasega teed, mida selgemaks piiritlemiseks ääristati sageli kividega, siis tänapäeval on enam kasutusel sillutusmaterjalid ja sõelmed. Betoonkivist kõnni- ja autoteid on rohkem kui kunagi enne.

Viimastel aastakümnetel on peale mitmesuguste tehiskivide levinud ka näiteks betoonist muruvuugiga kärgkivi ning ilmastikukindel klinkertellis. Materjalide rohkus ja kättesaadavus annavad võimaluse rakendada põnevaid lahendusi.

Teine aja jooksul esile tulnud muutus on see, et kaunid aiateed on saanud endastmõistetavaks, elukvaliteedi lahutamatuks osaks. Puhaste, sillutatud teede ja platside-terrasside hulk on kasvanud just XX sajandi aiakujunduspraktikas.

Nii nagu on niidukite täiustudes aedades suurenenud niidetava muru ala, on suurenenud ka elamuid ümbritsev sillutatud ala, mis ei muutu märjaga poriseks. Korralike kattematerjalidega tehtud teede vooruseks ongi nii välis- kui ka siseruumide hõlpsama korrashoiu tagamine.

Kui eesaias võib olla hea lahendus kiviparkett, siis tagaaias sobib ehk paremini sõelmekate. Looduslikumate radade katteks on hea valik hoopis koorepuru või puiduhakmed ning pinnase kaitseks või teetasapinna ühtlustamiseks laudtee.

Suuremal niidul, kus palju sõitmist ega tallamist pole, saab käigurajad hoida lihtsalt madalaks niidetud muruteena ning ulatuslikumat teerajamist polegi võib-olla tarvis ette võtta. Tee kattematerjal valitakse nii ümbruskonna või maja arhitektuuri kui ka kasutus- ja hooldusmugavust arvestades.

Maja ehitusmaterjalid ja värvid võiksid korduda ka pinnakattematerjalides või harmoneeruda nendega. Häid valikuid võib olla mitu ning saab ka kombineerida ja kokku sobitada erinevaid sillutisi. Teekattematerjalidel on erinevad faktuurid.

Sobivat teekatet leida võib olla üllatavalt raske, sest igal materjalil on oma head ja halvad küljed. Näiteks on sileda kiviga kaetud puhkealale märksa parem aiamööblit paigutada, samas aga hoiab paekivi kergelt krobeline pind märjal aiateel libisemise eest.

Kõige rohkem tuntakse kõvadest katetest betoonkivi ja pehmetest muru. Kuid just pinnakattefaktuuridega mängimine võib anda väga huvitava tulemuse. Enamasti ei kutsu sõna “sillutis” esile mõtteid põnevalt kujundatud aiast.

Materjale valesti valides võime tõesti muuta aia emotsioonivaeseks linnatänavaks, sobivaid katendeid kombineerides aga loominguliseks puhkamise ja nautimise paigaks. Õigesti valitud pinnakattematerjalid ning nende hoolikas paigaldus tagavad õuepindade vastupidavuse ilmastikule ja kulumisele.

Hoidu liigsest kirevusest

Vanemate hoonete juures tuleks pinnakatte valikul arvestada kindlasti maja stiili ja ajastut. Arvesse tuleb võtta ka krundiga piirneva tänavasillutise iseloomu ja värvivalikul lähtuda juba hoone juures kasutatud värvidest.

Üle kahe-kolme värvi kasutamine aia ehituslike osade viimistlemisel võib tekitada liigset kirevust. Põhiliselt asuvad sillutatud pinnad hoone ümber. Maja ees paikneva eesaia sissesõidutee tuleb kindlasti sillutada. Mitu kõrvuti seisvat teed on otstarbekas asendada ühe suurema platsiga.

Kui sillutatud eesaed tundub liiga monotoonne, võib kogu pinna või osa pinnast asendada kärgmuruga või kivide vuukide vahesse külvatud muruga. Sillutist vajab ka maja küljes paiknev terrass või istekoht. Materjali valikul on mitu põhimõtet.

Praktilisest küljest tuleks lähtuda kattematerjali kandetugevusest ja selle korrashoiu võimalustest. Nii vajavad autoga sõidetavad pinnad tugevamat ja hoolikamalt rajatud alust kui lihtsalt jalakäimise teed.

Kas rajada teed ja platsid koos äärisega, äärekiviga või ilma, oleneb nii valitud materjalist kui ka maitse-eelistusest. Koos teede kavandamisega pannakse samal ajal paika ka valgustusskeem, et ehituse käigus saaks ühtlasi paigutada ka vajalikud juhtmed ja ühendused.

Ka sajuvee äravool ja drenaaž peavad olema kavandatud ning rajatud enne pinnakatte paigaldamist. Soovi korral võib kiviparketi alla paigutada küttekaabli, mis tagab lume ja jää sulamise majaesisel sissekäigul, ent sellisel juhul vajab teealuse tegemine rohkem teadmisi ja oskusi.

Korralikult rajatud ja hooldatud teed on muru kõrval olulised aia kauni välisilme tagajad.

Sillutis aias – ilu ja vastupidavus käsikäes

Enne kui hakata aiateid rajama, tasub mõelda, kuhu need üldse minema peaksid. Esmalt tuleks kaardistada krundi liikumistrajektoorid ja nende kasutussagedus. Sissesõidutee ning põhilised jalakäigurajad võiksid kindlasti olla sillutatud.

Harvemini kasutatavate radade puhul on tark oodata – kui muru peale on aastatega kujunenud selge siht, on õige aeg ka see sillutada.

Materjale on iga maitse jaoks

Tänane valik aiateede rajamiseks on muljetavaldav. Betoonkivi ei tähenda enam ainult klassikalist kartanot või unikivi – saadaval on loendamatu hulk eri kuju, värvi ja struktuuriga variante. Betoonkivi kõrval tasub kaaluda klinkertellist ning looduskive nagu paekivi, graniit, porfüür või kvartsiit.

Need materjalid loovad naturaalsema ja eksklusiivsema ilme, kuid on nii materjali- kui paigalduskulult kallimad – nende esteetiline paigaldamine on töömahukam ja nõuab vilumust.

Uuemate trendidena tõusevad esile betoonist teed ning elastopave-tüüpi katted, mis valmistatakse epoksidi ja sõelmete segust. Eraldi tähelepanu väärivad graniitsõelmetest teed – need on suhteliselt lihtsad rajada, jätavad loomuliku mulje ning sobivad hästi vähem kasutatavate radade katteks.

Sõelmetee õnnestumise saladus peitub materjali valikul: graniitsõelmed peavad sisaldama teatud osas nullfraktsiooniga materjali, mis tagab tihendamisel korraliku kivistumise.

Erinevaid materjale võib ka maitsekalt kombineerida. Sõelmetee saab elegantsi lisada klinkerkivist piiretega või looduskivist plaatidega. Kõnniteedel tasub kaaluda muruvuugiga astmeplaate, mis ei jäta liiga ehituslikku muljet ning sulavad rohelisusesse.

Kliima dikteerib valikuid

Kliimamuutuste kontekstis on üha olulisem eelistada vett läbilaskvaid lahendusi. Sõelmeteed, muruvuugiga kivid ja tänapäeval juba ka spetsiaalsed vett läbilaskvad betoonkivid aitavad sademeveel pinnasesse imbuda, vähendades üleujutusriski. Varjulises kohas võib muruvuugi täita ka sõelmetega.

Erilise ettevaatusega tasuks suhtuda õhukestesse (2 cm) keraamilistesse plaatidesse õuealadel. Plaadi ja segu vahele kogunev vesi külmub talvel ning lükkab plaadi aluskihist lahti – tulemus on pettumus juba paari aasta pärast.

Kõik muud eelnimetatud sillutise tüübid sobivad Eesti kliimasse suurepäraselt – tingimusel, et paigaldus on tehtud korrektselt.

Killustikaluse rajamisel antakse teele ka nõutavad kalded sademevee juhtimiseks – need peaksid kindlasti suunduma majast eemale. Soovituslik tee kalle on 2%.

Kivi paksus sõltub kasutusest: kõnnitee kivi peaks olema vähemalt 4 cm paks. Õhema kivi paigaldamisel tuleks eelistada segualust tavapärase kiviliivast tasanduskihi asemel. Sõidutee kivi paksus varieerub 6–8 cm sõltuvalt sellest, kui rasked sõidukid hoovist läbi liiguvad.

Suuremõõtmeliste ja õhemate looduskiviplaatide alla on mõistlik valada betoonplaat, mis tagab pikaajalise vastupidavuse.

Vuukide laiusele tasub samuti tähelepanu pöörata: looduskivi ja klinker vajavad betoonkivist suuremaid vuuke. Betoonkivid võib seevastu üksteise vastu tihedalt paigutada – see teeb neist ka ühe kõige hõlpsamini paigaldatava sillutisematerjali.